Inimese Loom

ee loom nägi armetu välja
Karv pulstind ja pragunud koon
Silm tuhmund ja alati näljas
Ent mina tast laulugi loon

Ma tean, et mu elu on kadu
Ja ma tean, et ma surema pean
Paljas õhuloss
Õnn, mida adun
Ja mu voorused, needki vaid vead

Aga loom kõnnib muretult ringi
Tema radasid needus ei tea
Tema enese nimel ei tingi
Jumal teab, kas ta elama peab

Ma tean, et mu elu on kadu
Ja ma tean, et ma surema pean
Paljas õhuloss
Õnn, mida adun
Ja mu voorused, needki vaid vead

Kuid see loom, kelle hoida on maja
Ootab hommiku hakul meest
Kelle toetavat sõna on vaja
Et pageda hirmude eest
Ent siiski nüüd see on juhtund
Mis ikka peab juhtuma
Et mehe keha on jahtund
Ja hing hakkab jahtuma

Ma tean, et mu elu on kadu
Ja ma tean, et ma surema pean
Paljas õhuloss
Õnn, mida adun
Ja mu voorused, needki vaid vead

Mind kantakse, jalad ees, välja
Ja loom jääb elama nii
Et keegi ei mõista ta nalja
Ja nuttu ka nagunii